esmaspäev, 22. august 2016

Ma lähen trenni! Või kas ikka lähen? Ei mäleta.

Ma olen viimasel ajal avastanud ennast pidevalt mõtlemast "huvitav, mida ma just mõtlesin?". Natukene imelik lause küll, aga nii see tõepoolest on. Vahel on tunne, et tuleb vist paberit ja pliiatsit igal pool kaasas kandma hakata, muidu asjad lihtsalt meelde ei jää. Ma arvan, et täna on umbes viies(?) kord päeva jooksul, mil olen hakanud mõtlema asja üle, millest ma just mõtlesin. No ei tule meelde- tee, mis tahad. Ma tean, et nendest paar mõtet on kindlasti olnud seotud blogiga. Mingid teemaalgatused, mida ma oma peas valmis genereerinud olen. Kahjuks praegu, õhtuks, ma neid välja mõelda suutnud ei ole.

Üks mõte tekkis mulle pähe empsiga telefonis rääkides- lubasin meelde tulemise korral tagasi helistada. Ei ole olnud veel vajadust helistada. Samuti tean kindlasti, et üks mõte oli seotud trenniga, aga mis, mul ei ole õrna aimugi. Ühesõnaga ma ei saa aru, mis minuga toimub. Kas mul on tõesti haugi mälu? Kas natukene rohkem kui nädal tagasi vanemaks saamine tõesti mõjus juba nii hullusti, kuigi tänaseks on mul vanust kõigest kakskümmend kolm? Äkki mul on hoopis algstaadiumis alzheimeri tõbi? Ma tõesti ei tea, aga ma loodan, et see rohkem ei süvene ja on pigem tingitud hetkeolukorrast töö juures ning lihtsat kiiretest päevadest.

Kui tihti tekib Teil momente, kui peate endale tunnistama haigust nimega "haugi mälu"? 

Tegelikult tulin täna siia kirjutama üldse muudest teemadest. Põhirõhk minu blogil on ju algusest peale olnud ikka toitumisel ja trennil. Nii ma täna siin siis jätkan ka.

Toitun ma mitmekesiselt, enamasti kava järgi, kuid viin ise sisse ka kavaväliseid toite (muidugi üsna minimaalses koguses). Enamasti on toidukorrad ka koguseliselt paigas, kuid eks ikka tuleb sisse ka patustamisi. Kõik pudrud, salatid, lihad kaalun ikka enne söömist ära, paljud tooted õnneks on aga juba õiges pakendis (loe: pakendil on märgitud kogus, mis on mulle sobilik). Olgugi, et see toitumise pool tundub olevat okei, ei liigu see kaal ikka kilogrammigi. Grammid siia-sinna liigub, aga see on ka kõik.

Kui uuesti kava järgi toituma hakkasin, oli esimese kahe nädala jooksul kaalunumbris muutused olemas, kuid ühel hetkel oli stop! ja nii see jäigi. Muidugi on mul hea meel, et aasta jooksul ei ole ma tähendanud kaalutõusu, kuid no veel parem meel oleks ju ikkagi kaalulanguse üle. Kuna aeg-ajalt sattusin siin vahepeal trenni ka tegema, siis veeretasin süü kaalu mitte alanemise selle peale, ikkagi lihas ju kasvab (no mille peale ma veel ei tuleks, eksole!?). Aga noh, kui nüüd aus olla, siis mis lihase kasvamisest siin rääkida saab, kui kuu aja jookul jõuan trenni teha max viis korda. Lihtsalt ühed vabandused vabanduste otsa.

Ühel hetkel ma mõistsin, et midagi tuleb ikkagi kardinaalselt muuta. Ehk oleks abiks uus toitumiskava? Korraks tundus see isegi väga hea plaanina, samas, milleks? Mul ju on juba toitumiskava olemas, mis on mind aidanud. Mis siis muud, kui tuleb muudatus sisse viia trenni suhtes. Olematust trennitegemisest peab välja kasvama midagi uut ja head. Kuna ma olen natukene selline "jänespüks", kes üksi trenni ei tee (loe: ma ei lähe kodukohas üksi kõndima, jooksma jne. ma ei taha, mul on ebamugav, pole normaalseid võimalusi jne), siis tuli välja mõelda midagi paremat. Tegelikult olen selle variandi peale mõelnud juba ammuilma, aga alati on jäänud takistuseks aeg ja raha, kui nii saab öelda. Tegelikult seda öeldes ma valetan, sest pigem on see järjekordne ettekääne mitte ennast liigutada ja mugavustsoonist välja astuda. Igatahes, ma otsustasin oma plaani ellu viia ja otsida endale personaaltreeneri.

Valikus olid järgmised Tartu spordiklubid (avalehe avamiseks kliki spordiklubi nime peal): MyFitnessFitLifeMV Spordiklubi ja Arena spordiklubi.

Üsna kiiresti jõudsin oma valiku tehtud ning määravaks sai see, et selles spordiklubis ei ole vaja siduvat kliendilepingut- käin nii palju kui ise soovin ning maksan ka selle järgi. Samuti oli see valikuvariantidest kõige soodsam. Tegemist on Arena spordiklubiga, kus olen tegelikult ka juba varem trennis käinud (kui paar kuud Tartus elasin, siis klassiõega olime tublid ja käisime erinevates rühmatrennides).

Arenas on valida kahe personaaltreeneri vahel- Martin Luik või Sigrid Leetsi. Minu eesmärgiks on küll alandada kaalu, kuid ma ei tohi ära unustada oma seljaprobleeme (diagnoositud skolioos, opereeritud 2004 aastal). Kuna reh.plaani alusel peaksin tihedalt füsioterapeuti külastama, siis nüüd leian, et saan kaks ühes. Nimelt, Sigrid Leetsi on Tartu Ülikoolis lõpetanud füsioteraapia eriala ning Arenas tegutsebki ta treener-füsioterapeudina. Samuti olen käinud tema bodypump trennis ning oma olemuselt tundus ta sõbralik ja tore inimene. Väga suure tõenäosusega on ta seda ka personaaltreenerina.

Kokku sai meil lepitud nii, et esimene trenn on juba sellel neljapäeval, edasise kava paneme paika juba kohapeal. Olen pisut ka ise mõelnud ning ideaalis leian, et kuu aja jooksul 2-3 trenni nädalas oleks esialgu päris hea koos personaaltreeneriga. Selle aja jooksul peaks juba näha ka olema, kas sellest midagi kasu ka on. Edasi tuleks iseseisev trenn ning seejärel mõne aja pärast jälle nö kontrolltrenn personaaltreeneriga. Eks neljapäeval kuulen/näen, mis edasi saab. Mina igatahes olen väga põnevil ja ootan juba neljapäeva huviga!

Proovin edaspidi siin aktiivsem olla ning Teiega oma trennikogemusi ja tulemusi jagada. Püüan vähemalt nädalas korra siia jõuda, et kõik trennid kirja panna ja pisut ülevaadet ka oma toitumisest anda. Kui siin aga tekib juba kahtlane vaikus, siis ära pelga mulle ise kirjutada.

Huviga ootan ka Teie kogemusi seoses personaaltreeneriga. Kes on just Sinu arvates hea personaaltreener Tartus? Millise aja jooksul kasutasid Sina personaaltreeneri abi? Õnnestumised/ebaõnnestumised? Samuti kirjutage oma edulugudest, see on kindlasti suureks motivatsiooniks kõigile, kes siia lehele satuvad! :)




reede, 29. juuli 2016

Suve esimene puhkus

Mõni nädalavahetus tagasi tuli mõte teha üks lühike tripp Tallinnasse. Tegelikult oli plaan ammu olemas, aga kes see ikka suve esimeses pooles kuskil käia viitsib, eksole (see kõlab üsna naeruväärselt, aga tegelikult ka terve suve esimene pool möödus ülihelikiirusega, et kohe mitte kuskile ei jõudnud). Väike seltskond koos, leppisime kokku, et reede õhtul (22.07) oleme platsis, ööbimiskohta õnneks vaja otsida ei olnud, sest paps oli meelsasti nõus meid majutama. Reedel pidime startima umbes kella 16-17 ajal.

Neljapäeva õhtul olin nii tubli, et viskasin riided masinasse, et need ära pesta. Mõtlesin veel, et hommikul saan vajadusel asjad rõdule kuivama tõsta. Reaalsus oli aga see, et terve reedese hommikupooliku sadas vihma, seega riiete rõdule kuivama tõstmine ei tundunud enam kuigi hea idee. Kuna aga mul oli outfit juba valmis mõeldud ja just need riided olid pesus, siis tuli asjale hea lahendus välja mõelda. Kes meist ei oleks riideid varem fööniga kuivatanud? Mõeldud-tehtud. Korraks isegi mõtlesin triikraua sisse panna, et riided sellega ka üle tõmmata, aga aega ei olnud rohkem. Tõmbasin niisked riided selga ja ega siis midagi, tuleb kannatada. Õnneks seljas kuivavad vist riided veelgi kiiremini, kui fööniga kuivatades? Mulle vähemalt tundus küll, et hetkega olid riided kuivad.

Pealinna jõudsime umbes kella 20 paiku. Saime sõbraga kokku, rääkisime plaanid üle ja hakkasime Nõmmele sõitma. Käisime veel poes ja olgugi, et järgmisel hommikul oli plaan ärgata kella 8 ajal, istusin pea kella 2ni üleval. Hommikul oli kerge väsimus küll, kuidas samas natukene ärev ka, et mis siis päev endaga kaasa toob. Toitumise kohapealt algas päev väga hästi- kohv ja puder. Edasi pole mõtet vist rääkidagi. Kui muidu olin kaks nädalat ilusti kava järgi söönud, siis nüüd läks asi rappa. Mitte, et ma oleksin meeletus koguses rämpsu söönud, aga kõike head tuli natukene ikka proovida ju. Kodus laadisin enda Polar A360ne ka täis, et nädalavahetuse lõppedes näha, kui palju maha sai kõnnitud ning kui aktiivne ma siis olin.

Laupäev tegelikult möödus üsnagi kiiresti. Olgugi, et äratus oli kell 8, siis liikuma saime alles kella 10ne ajal. Esimene sihtpunkt pidi olema Teletorn. Piletid broneerisin telefonis, mis oli väga mugav ja lihtne. Vali lihtsalt kuupäev ja kellaaeg, täida andmed ja maksa piletite eest. Kohale jõudes näitad kassas telefonist broneeringut ja võid ringkäigule minna. Minu jaoks, kes ma veidikene kõrgust pelgan, ei olnudki midagi hullu. Ainuke jube hetk oli see, kui tahtsin proovida selle klaasi peal seista ja mul käest lahti lasti. Korraks oli küll tunne, et kohe see klaas lihtsalt läheb katki ja ma kukun alla. Vedas mul. Käisime ka restoranikorrusel õues ja selles 3D kinos. Üldmulje oli positiivne, kuigi ootasin natukene rohkemat.

Edasi suundusime loomaaeda. Kõik me oli loomaaias viimati käinud umbes kümme aastat tagasi. Kuna aga parkimiskoha otsingud ei andnud tulemust, otsustasime auto jätta Rocca Al Mare parklasse. Selleks ajaks näitas aga kell juba lõunasöögiaega, seega käisime kiirelt Da Vincis lõunat söömas. Kui me loomaaeda jõudsime, oli ilm ka päris ilusaks läinud, seega oli päris mõnus seal ringi käia. Kahjuks paljusid loomasid me ei näinud, keda oleks just näha tahtnud, sest nad olid kuskil peidus või ajutiselt ära viidud. Ringkäigu lõppedes oli ainult üks mõte: "ma ei viitsi neid kitsesid rohkem vaadata". No ausalt, igas kolmandas puuris olid minu arvates mingid kitsed ja ainuke koht, kus loomadega mingi kokkupuude sai olla, oli laste loomaaias. Sellessuhtes oli minu jaoks Tallinna loomaaias natukene igav, et mis ma neid ikka seal aia taga piilun. Muidugi oma silm on kuningas, aga see ei ole ikka päris see. Tenerifel käisin Monkey Parkis, kus enamus loomadest olid samuti puurides, kuid mul oli võimalus neid ise toita (toidu sai osta karbiga kassast, seega ei olnud võimalust mingit jama loomadele sööta). Samuti olid osad loomad sellistes puurides, kus sai neile ise juurde minna ja pai teha.





Kõik pildid on tehtud Tenerife Monkey Parkis (ps! seal oli peale ahvide ja leemurite teisi loomi ka, ausõna).

Igatahes, Tallinna loomaaias oli küll lahe ringi kõndida, eriti kuna ilmaga vedas, kuid minu jaoks jäi natukene igavaks. Samas, parem, kui mitte midagi. Igal juhul, kes pole ammu käinud või kes pole üldse käinud, soovitan ära käia :)

Pärast loomaaias käiku oli jäänud veel üks plaan, kartidega sõitma minna. Kuna sealsamas lähedal asub FK Kardikeskus, valisime just selle. Enne aga tegime väikese shopingu Rocca Al Mares (või noh, mis väikese, pooleteisetunnise. :D Jõudsime kardikeskuse juurde, kui juba väike kõhklus sisse lõi ja mitte ainult minul. Kõndisime raja äärde, vaatasime korraks ja nagu ühest suust ütlesime kõik, et pigem vist ei läheks ikka sõitma ja kõndisime sama targalt tagasi autosse. Ei tea, tundus meie kõigi jaoks natukene liiga kiire ja äkiline see värk (ma olen juba viimased kümme aastat vist oodanud ja palunud, et ma kardiga sõita saaks...). Eks siis kunagi järgmisel korral. Käisime veel poes ja sel öösel ööbisime sõbra juures.

Pühapäeva hommikul olime kõik väsinud, samas jällegi oli suur tahtmine kohe kuskile minna, et päev niisama raisku ei läheks. Käisin pesus, panin asjad kokku ja siis ootasime. Kuna aga sõbral läks aega, otsustasime hommikusöögile Ülemistesse minna.Leppisime kokku, et sõidame siis Rummu ja vaatame selle kurikuulsa karjääri üle. Kõigepealt oli vaja Ülemistes ikka pisike shoping ka teha ja alles seejärel hommikusööki Lidosse sööma minna. Vahepeal rääkisime telefonitsi sõbraga ka, kes andis teada, et nemad hakkavad varsti liikuma. Kuna meie eeldasime, et nad annavad teada, kui nad on liikuma hakanud, et saaksime kõik koos minna, ei hakanud me kiirustama. Kuna viimasest kõnest oli umbes tunnike juba möödas, ütlesin ma T'le, et äkki nad juba sõidavad ja on varsti Rummus, aga samas ei usu, nad ju annaks teada. Peale mida natukese aja pärast tuli kõne: "Kus Te olete? Me oleme Rummus". No okei, võtsime oma asjad ja hakkasime siis kiiresti Rummu poole sõitma.

Kui ma muidu olin arvanud, et see karjäär on väike, siis ma eksisin ikka rängalt. See on ülisuur. Kõigepealt sõitsimegi mööda karjääri kallast päris pikka aega, kui ühel hetkel tee lihtsalt otsa lõppes. Kui need teed oleksid korralikud, poleks hullu seal niisama tiiru peale teha, aga need teed on seal KO-HU-TA-VAD! Järgmisena proovisime sinna "õigesse kohta" teise tee pealt minna ja jõudsime kohale. Iseenesest see koht ujuma ei kutsunud, aga vaate pärast üles mäkke olin ma iga kell nõus ronima. Kohati raske oli üles saada, eriti kui baleriinad on jalas, sest libisemisvõimalus on väga suur. Aga üles ma sain ja vaade on tõesti võimas. Jällegi natukene naljakas mõelda, et kõrgust ma ju kardan, aga samas üles oli vaja ronida. Poolel teel mäkke rääkisin reisikaaslastele ühe loo Tenerifelt:

Tenerifel El Medanos asuv mägi "Roja" on selline ühest otsast lauge kallakuga, kuid teisest otsast üsna järsk. Samuti on mäe küljed üsna järsud. Kõrgust on mäel umbes 171meetrit. Kui muidu on lauge kallakuga mäeserval isegi teerada üles-alla käimiseks olemas, siis meie otsustasime otse mööda järsku mäekülge üles ronida. Mis Te arvate, kes oleks tahtnud poole mäe pealt uuesti alla minna, kuid üksi ei julenud? Pisar silmis pidin vapralt üles ronima ilma ühtegi sõna lausumata. Tõsimeeli oli see nii jube, ma lihtsalt koguaeg mõtlesin, kuidas ma kohe libisin ja mäest alla veeren. Peale seda ma kuskile rohkem ronima ei läinud, õe pere käis küll. 

 Rummust sõitsime edasi Padise mõisa, kus ma esialgu teatasin, et selles kohas olen ma esimest korda. Tegelikult tuli üsna ruttu meelde, et umbes 5 aastat tagasi olin seal käinud. Asi oli lihtsalt selles, et tol korral sõitsime otse Padise Mõisahoone ette, sel korral aga jätsime auto kaugemal olevasse parklasse. Varem kloostrivaremetes sees käia ei saanud, nüüd aga sai. Edasi suundusime Laulasmaale, et korraks mere ääres käia. Randa läksime kohe Laulasmaa spa kõrvalt. Sel hetkel oli väljas juba pisut jahedam ja vesi ka mitte väga soe. Otsustasime käia vaatamas ka Treppoja joastikku, mis koosneb kaheteistkümnest astangust 150meetri pikkusel lõigul. Sõitsime kohale, parkisime auto ära ja hakkasime kõndima. Ma ei tea kui kaua ja kui pika maa me maha kõndisime, aga õiget kohta me üles ei leidnud. Alles auto poole tagasi minnes avastasime, et see ongi kohe tee ääres, mitte kuskil kaugemal metsa sees, kuhu meie alguses kõndisime.

Treppojalt edasi sõitsime Keila poole, et söömas käia. Enne aga otsustasime üle vaadata ka vana sõjalennuki (AN-12), mis jääb Keila linnast veidikene välja. Iseenesest pääseks ühe euro eest lennukisse sisse ka, aga meie käisime seal pühapäeva õhtupoolikul, seega saime lennukit vaadata ainult väljastpoolt. Selle kahe päeva jooksul oleksime kindlasti jõudnud veel erinevaid kohti külastada, kui oleksime varem otsinud kohad välja, kus käia, aga mulle meeldib nii spontaanselt ringi vaadata.

Mina jäin igatahes meie lühikese puhkusereisiga rahule. Alati ei olegi vaja suuri plaane, tuleb lihtsalt ennast kokku võtta ja mugavustsoonist välja vedada (ma usun, et sellepärast see esimene puhkusereis alles nüüd suve keskel ette saigi võetud).

Nautige nii palju, kuniks seda suve meil veel jätkub. :)

PS! Toitumine läks küll totaalselt metsa, aga samas liikumist oli õnneks küll ja veel. Vapralt edasi! :)